Nii.. minu esimene sissekanne siia ..
ausalt öeldes, ega ma ei teagi, miks mul täna tuli selline vajadus oma mõtteid kuskile kirja panna.. Mina olen seda tüüpi, kellele kirjandeid kirjutada pole kunagi meeldinud.. aga jah, ega vist blogil ja kirjandil pole kuigi palju ühist.. õnneks.
Täpselt nädal aja pärast kooli tagasi.. Tartusse. Jätan oma suve selja taha. Hea oli.. ilus ja soe..
Lõigata ennast muust maailmast ära.. kolida telkide, päiksekreemi ja purgisuppidega Peipsi metsa alla ja lihtsalt olla.. Kodus ei tule puhkamisest suurt midagi välja, kui kuskil alateadvuses tiksub mõte, et peaks sõbrannad üles otsima või msnis istuma.. selle pärast oligi nii hea.. olla mändide alla ja tõusta-uinuda koos päiksega.
Suve alguses kohtusin J-ga.. spontaanselt.. kui olime netis msni-sõbrad olnud umbes 2 kuud. Siis ta helistas ühel juuli hommikul, et tuleb külla.. tuligi. Koos sõbraga. Ajasime juttu ja kustusin neid õhtul klubisse, kuna olin plaaninud sõbrannadega minna. Nii nad tulidki. Ja sealt see suvi minu jaoks alguse sai.. peale seda oli mitu telkimist Peipsi ääres ja Pärnus ja Keila joal. Võibolla selle pärast see suvi ongi väga lõõgastav olnud.. et olen leidnud kellegi, kellega koos on lihtsalt nii hea olla. Siis tundub ju iga hetk eriline.. kas pole.
Kuigi.. ega kõik nii mannaroosa ka ei ole. Aga nagu õde mulle ütles, et ei tasu üle mõelda, vaid hetkes olla.. ja vaadata, mis saab..
Sügisel näiteks.. kui ma upun jälle koolitöösse..
õnneks sai eelmise aastaga anatoomia läbi.. see oli alles katsumus. Tunnen kaasa 1. kursuse arstidele, kes veel ei tea, millisesse jamasse nad ennast vedanud on.. edu teile! :)
See lohutab, et 1 a edukalt möödas.. ehk siis "ainult" 4 veel ees, aga hullemaks enam ikka minna ei saa.. ega ju?
