Miks on juhtideks mehed?

See on teada tõde, et juhtivatel kohtadel on enamasti meessoost isikut.
Kuid miks see on nii?
Järgnevad on minu oletused:

• Naiste jaoks on olulisemad inimeste vahelised suhted (selles kahten isegi)
• Puudub ambitsioonikus
• Madal enesehinnang. Esmalt pead ise uskuma, et seda väärt oled.

Ja kõige olulisem ..
• Naised keskenduvad detailidele, mitte lõpp-eesmärgile!

Näiteks elust enesest..
Eile õhtul enne magaminekut ei suutnud lakata mõtlemast sajast pisidetailist, mis mu uues töökohas oluline võib olla.. a`la kas on vaja ise kittel ja vahetusjalanõud võtta, kas ma suudan tööülesandeid täita.

Kuid kui järele mõelda, siis need on nii väiksed probleemid, et nendega ei tasuks oma pead vaevatagi. Edukas-ambitsoonikas töötaja keskendub põhiideele.
“Ma sain selle töö. Seega juba see näitab, et ma olen selles asutuses vajalik.”
Mõjub ju palju eneseusku tõstvamalt?!

Mul on kursusekaaslane, kes praktilise töö ajal suudab alati kõiki närvi ajada, küsides 3 korda ühte ja sama asja üle.
Pole oluline, kas sa hoiad hapet 5 või 7 sekundit,
Pole oluline, millega sa kraabid üleliigse adhesiivi maha,
Pole oluline, kas sa teed kaviteedi 3 või 4 mm sügavuse.
Oluline on, et sa seda teed ja et sa selle valmis saad!

Ma tahan seda öelda, et naised (kaasaarvatud mina) keskendume oma motets valedele ideedele ja sellega õõnestame oma eneseusku..
Liigselt detailidesse süvanedes ei saa sinust parem töötaja, vaid tähenärija.

Samal ajal, kui segaduses olev neiu otsib vastuseid oma kümnele küsimusele, saab kursusevend oma vaistu usaldades töö valmis ja sugugi mitte halvemini, kui seda 2 korda aeglasemalt teinud neiu.

Lõpptulemus on sama, kulunud aeg ja närvikulu aga erinev.

Ma leian end isegi pidevalt muretsemas millegi pärast, mis monda aega hiljem tundub nii tühise probleemina.
Miks ma siis muretsen asjade pärast, kui ma tean, et sellest pole mingit kasu lahenduse saamisel?
Kuid see on see paranoiline muretsemisharjumus. Et kui ma ei muretse, siis läheb asi halvamini. Pole loogikat? Jah, eks ta ole. Pigem ebausk.

Ma arvan, et mehed suunavad oma energia uute ideede genereerimisse ning saavad sellest topelt kasu. Aga naised vaid kulunud närvid.

Egosim on lahendus ..

..ehk minu elu pöördepunkt.

Sellest on vaid nädal möödas, kuid tundub nagu igavik..
Alles eelmisel nädalavahetusel pidutsesin, suitsetasin-jõin ja arvasin, et reede õhtu ilma väljaminekuta pole mõeldav.

Kuid mis liig, see liig. Tavaliselt ma ei anna endale pidude järgseid lubadusi a`la ei joo enam kunagi. Aga see pühapäev oli teistsugune.. tegelikult ma isegi alateadvuses olin valmis ja ootasin seda hetke.. sest sellisest elupõletamisest olin ammu väsinud. Veel oli vaja seda viimast pöördepunkti.

Ja selleks juhtus olema 17. mail, 7. taeva avamine. Sõbranna suvilas soojenduse tegemine, klubitamine .. sellest on mul veel ülevaade. Aga peale seda.. on kõik väga hägune.. kui mitte öelda, et pole midagi. Kus-mida-kellega? Ei tea. Õnneks olin heade sõbrannadega, kes mind saatuse hooleks ei jätnud. Aga hommikul mõistsin, et minu piiride ületamisel on lõpp.

Niisiis, öösel täispeaga välja hüütud lubadus, et M. saab maha jäetud, ootas samuti täitmist. Ega seal muud lahendust olenudki. Oleme nüüd “sõbrad” (luban naerda).. aga noo, ma lihtsalt ei suutnud teda kurvastada, kui ta ütles, et kõige hullem oleks, kui me enam kunagi ei näeks.. Nojah, siis.. kui piirid on paika pandud, siis las olla nii. Ise on rumal, kui loodab midagi enamat.

See on lihtsalt ko-hu-tav, kui memmekas on.. ma molten M.-i. Minu jaoks on mees, see, kellele saan alt-üles vaadata.. julge-tark-osav-(heal juhul ka tugev). Selle pärast ma nüüd kahetsengi, et ma kohe ei jäänud oma sõnadele kindlaks, kui ütlesin, et meie vahel ei tule midagi. Kuid ju siis 6 kuud tegid oma tööd. Sest ma ei tea siiski ühtegi meest, kes kingiks nii palju pehmeid kaisuloomi, täidaks iga su soovi või tooks näpu otsas sulle enda juurest kruusiga morssi ja tarldrikul sooje saiu. Selline käitumine lihtsalt võidab poolehoiu.

Aga olgem ausad, ma ei tea ka ühtegi meessoost isikut, kes suudaks iga mu veidke ironiseeriva nalja peale solvuda nii, et ta tuju on kogu õhtuks paha.. või kuni ma seda tõstnud olen teda nunnutades. Ma tunnen end nagu lapsevanem (hellitatud lapse!). Juhtun ma ootamatult oma plaane muutma, siis on efekt sama. Kõigele lisaks on mulle jäänud mulje, et ta on minu elu elama hakanud.. Ta suhtleb minu õdede ja sõbrannadega tihedamalt kui ma ise. Planeerib nendega igasuguseid üritusi nt jaanipäeva.. millest ma siis kuulen kellegi kolmanda käest, et selline asi on tulemas.
Ta suudab mind jätkuvalt närvi ajada.

Kuhu ma enne jäingi.. seega uue lehekülje keeramine tähendab seda.. et ma molten ENDA soovidele, tervisele, meelelahtusele.. teen seda, mida MINA tahan. Ma ei jaksa enam M.-ga enda käike klapitada ega sõbrannade plaanidega kaasa minna, kuna nad seda tahavad.
• Otsustasin suitsetamise maha jätta (6.päev jookseb), mis on vist kõige suurem väljakutse.
• Hakkasin jooksmas käima (3 korda käidud see nädal, homme 4.)
• Ning jätsin pidutsemisega hüvasti .. vähemalt kuuks ajaks, kui mul eksamid on.

Siiamaani on see tõeline puhkus.. Jooksmine on kõige uuenduslikum minu elustiili juures. Kuid samas, on mul selle nädalaga tekkinud unehäired (öösel pole und, näen haigeid unenägusid ja ärkan öösel üles). Kuigi võiks arvata, et kehalise aktiivsusega kaasneb just hea uni.

• Ja viimane , kui mitte vähe tähtsam muutus. Ma sain oma esimese töö. Hambaarsti assistendina. Kooli kõrvalt mõned päevad kuus.

See on kõige rõõmustavam, kuid samas muretsema panev asjaolu. Kuna ma ei kujuta ette, mis ma seal tegema hakkan. Kuid ülemus oli väga sõbralik ja lahe. Nii et teisipäeval on esimene tööpäev. Ootame hirmuga (loe: põnevusega).

Kõik hea tuleb ikka korraga.. aga ma ei kurda! :)


PS. lisaks kõigele, sain ma asjad J.-ga sirgeks räägitud.. seda küll mitte silmast silma See tähendab, et ühes minu segastest unenägudest ta rääkis seda, mida ma arvan, et ta võiks mõelda.. ja see oli nii pagana tõetruu, et ma peaaegu usun, et ta mõtlebki nii. Parem õudne lõpp , kui lõputa õudus. (isegi kui selleks lõpuks on unenägu, on see siiski parem kui mitte midagi.)

YIxKRAKNan

Ööinimese mõtted..

Kui inimesed magama on läinud..
ja päike on loojunud.. ja oma punased kiired silmapiirilt kokku korjanud..
.. siis algab minu jaoks tõeline aeg.

.. kus mõtted jooksevad ilma barjäärideta,. kus piirid on nihkunud ja inimesed avameelsemad.

Miks muidu räägitakse just pimedas toas oma parima sõbrannaga saladusi? Miks muidu vilistatakse neiule öisel tänaval järgi? Miks muidu suudan ma oma mõtteid paremini sõnastada kell pool 2 öösel ?

Sest siis puuduvad segajad.. rohkem ruumi on tunnetele ja olemisele.. vastupidiselt päevasel ajal, kus me ainult tegutseme.. aga oma sisetundeid nii hästi ei taju.
Pimeduses oleme kõik ühesugused.. oleme osa kõiksusest. Nagu öeldakse , kõik kassid on pimedas hallid..
Kardinad langevad saladuste ees .. kui vaid oskad õigesti küsida.. On mõtteid, mida ei taheta öelda.. kardetakse, et ei leita sobivaid sõnu või ei mõisteta..

On mõtteid ja sõnu.. mis jäid ütlemata..ja igaveseks vaevama, et "mis oleks olnud, kui.."
.. ja tegelikult on need ütlemata sõnad veel hullemad, võrreldes piinlikkustundega, mis on hommikul, kui oled öösel kellelegi tundeid avaldanud või liialt avameelne olnud..

Me oleme tegelikult kõik ühesugused .. tahame hoolitsust, armastust, hellust, lähedust.. sellepärast ongi veider mõelda, et .. miks me peidame ennast kaitsebarjääride taha, kartes rünnakut.. oleme ükskõiksed, asjalikud, emotsioonitud.. selle asemel, et olla teine teise vastu ausad.. ja rääkida nii, nagu me tegelikult tunneme..
Võita on palju enamat, kui kaotada.. sest kaotada pole reaalselt midagi.

Nii et kasutagem ööd targasti..


.

Pole ühtegi tegevust, mida ei saaks homme teha..

Viimasel ajal on mul imelik rahutuse tunne..
ma ei tea, mida ma peaks tegema või kuhu minema.. miski pole õige.
Olen nädalavahetusel sõpradega Rakveres.. siis tunnen, et peaksin Tartus koos Martiniga olema.. kui aga olen Tartus.. siis olen veendunud, et ma oleks pidanud koju minema.
Nii ma siin siis olen: hommikustest loengutest kõrvale viilinud.. pea laiali otsas.. jälle otsustamas, mida ma oma nädalavahetusega teen.
Eelmine nädalavahetus oli super. Ilus ilm, head sõbrannad, Martin, vesipiip, ilus vaade, lihtsalt olemise aeg.

Tegelikult on kõik ju korras.. isegi meeste kohapealt..
J. on radalilt kadunud, seoses Tallinnasse praktikale minemisega.. ja ma olen suhteliselt kindel, et ma olen sellest ennast-kulutavast-suhtest üle saanud.. kuigi kardan, et kui ta ükspäev välja ilmub, siis langeb kõik mulle jälle kaela.
Mõttetud netisuhted naistemeestega ( H. ja K.) on ka ammendunud.. Kui ma oleks sealt midagi enamat lootnud, siis oleks tegu enesepettusega.. sest .. on ikka arusaada küll.. kas sa oled üks ja ainus või üks mitmest.

Ja siis veel Martin.. tema, kes .. võtab mind nii, nagu olen..
Ma ei tea siiani ühtegi meest, kes tahaks nii palju suhetest, seksist jms rääkida.. Tavaliselt on ikka nii.. et rohkem tegutsetakse kui räägitakse.. probleemid peaksid ennast ise lahendama, või mis.
Mida ma oskakski veel tahta.. kui ta tundub niii õige. Aga see, mis on puudu, on need tuhanded liblikad kõhus..
Arvatavasti olen ma selle suhte puhul üle mõelnud.. liiiiga üle mõelnud.. sest alguses ma olin kindel, et sellest ei saa midagi. Ja blokeerisin selle variandi oma mõtetes.. ja nüüd ei saa enam mu tunded mõistuse üle võitu..
või äkki see on vaid lohutus.. ja tegelikult ei hakka Martin mulle kunagi nii väga meeldima..
või ehk ongi õige armastus see soe tunne südames, mitte meeletu kirgede torm.

Nii ma siin siis olen otsustusvõimetuna..
aga nagu ütlevad lõunamaalsed (vastukaaluks põhjamaalaste "ära viska tänaseid täid homse kaela"), et pole ühtegi tegevust, mida ei saaks homme teha..
õnneks pole ka otsustamisega kiiret..

ps ma olen alati arvanud, et minus on lõunamaalase verd :)