Kolmapäeva õhtu klubis ja 36 h magamata..

heii, üle pika aja..
pole siia sattunud viimasel ajal.. 2 nädalat Tartus ka olnud.
kolmapäeva õhtul otsustasin ootamatult retrotama minna club Illusioni. aga tuli välja, et see mõte oli päris paljudel.. kui veerand tundi enne 12 klubi ette jõudsin siis oli järjekord oma pool tänavat pikk. Ei andnud alla, vaid võtsin sabasse.. Kogu seltskonna tuju oli taevas hoolimata pikast ootamisest (ligi tund aega), selle pärast ei tundunudki aeg nii pikk.. Kuid sõbranna L, kes jõudis hiljem , sai ebaausate võtete abil isegi minust varem sisse :D aga noo, püüan andestada
nägin tohtult palju tuttavaid.. muusika oli ka hea
siis umbes poole 1 ajal helistas R.. et Patayas pole rahvast ja igav ka.. et tuleb sõbraga Ilusioni ja kas võib meiega ühineda.. palun väga. nii me siis tantsisingi (kainem kui mõnigi teine) kuni sulgemiseni..
viisakad poisid saatsid ühikani.. istusime ja rääkisime natuke aega suitsuruumis ja ühika trepil. ja kell 4.44 sain tuppa.. kuna äratus oli kell 6.30.. siis ei hakanud ennast parem unega narrima. Ja viitsin selle poolteist tundi dušši all käimise ja söögi tegemisega.
8.15 oli immunoloogia loeng.. see nimi ütleb mulle siiani sama palju, kui igale teisele.. ma ei saanud midagi aru ei geneetilisest materjalist antikehade kohta.. vaid rakendasin kogu oam energia silmade lahti hoidmisele.. vägisi vajus pea rinnale :D
10.15 raekoja plats. Loeng suu-ja hambahaigustest.. jälle võitlus unega.. kuid suutsin tänu tahtejõule siiski ka natuke süveneda. Vahepeal sain armsa sõnumi R-lt, mis mind natuke äratas ..
Rääkisin kursavennaga ära.. et saan kell 14 temaga koos Rakverre.. see tähendab, et viimasesse loengusse ei jõudnud .. vaid tormasin ühikasse loopisin asjad kotti ja vedasin oma kurnatud keha koju..
siin ma siis nüüd olen.. lõpuks sain magada ka.. arvestuste kohaselt mul enam unevõlga olema ei peaks.. kokkuvõttes olin 36 h üleval ja nüüd magasin 17,5 h..
eks näeb, mis nädalavahetusel saab.. laupäeval vaja veel ema lennujaama saata.. mõni võib siin endale Itaalia puhkuseid lubada .. (oh seda kadedust) :D aga noo, "hiirtel on ikka pidu , kui kass kodust ära on"
J-st eelmisest nädalavahetusest midagi kuulnud.. peaks uurima, mis plaanid temal on .. ja siis vaatama..
olen kõgile nv plaanidele avatud..
aga sinnani peaks midagi kasulikku ka tegema..
nägudeni!

Laupäeva hommik, SMS-id ja mehed..

hommik..
kell 9,
teen silmad lahti ja keeran teist külge.. heidan pilgu telefonile.
sõnumite märguanne..
sorteerin mõtetes võimalikke saatjaid..
isegi 2 sõnumit..




1. saadetud kell 4.35.. A-lt "Tahaksin sind enda kaissu(k) Tuleksid? "
2. saadetud 2.55 J-lt "Mis teoksil? :P"

Miks sellest nii suurt numbrit teha?
Sest siis tekkis mul võrdlusmoment..
1. A, kellega ma olen rääkinud msnis.. kes on tahtnud minuga paar korda kokku saada, kuid kellega pole silmast silma kohtundki.. võibolla selle pärast olengi väljakutse või põnev..(?)
2. J, kes mulle meeldib.. kellega ma olen veetnud suurema osa oma suve nädalavahetustest, kuid kes viimasel ajal hoiab distantsi ja põhimõtteliselt viimasel ajal ei saadagi sõnumeid..
Miks on nii, et kui mulle tundub, et kõik on hästi. Ta on hooliv, hoolitsev ja tähelepanelik.. miski muutub.. toimub mingi klik.. Ja kõik muutub.. [või kujutan ma seda ette?]
Kas kõik muutub liiga harjumuspäraseks? enesest mõistetavaks ja siis ei tasugi ennam pingutad?
Nii on minu suhetes ka varem juhtunud.. kuid seekord tuli see liiga ootamatult/vara .. sest minul pole Tema suhtes küll mingit harjumust või iseenesest-mõistetavat-suhtumist tekkinud

...