Ma olen inimene, kes ei anna võltse lubadusi ega lausu suuri sõnu.. Tavaliselt ma püüan ennnast hoida liigsetest kohustustest, mis mu vabadust piirata võivad. Seega isegi suhetes ma püüan vältida lubadusi "armastan sind elu lõpuni".. ja võimalik, et see on ka põhjuseks, mis mulle abielu kui selline pole mulle kunagi olnud enesest mõistetav.. suured tunded võivad olla ka ilma avaliku lubaduseta üksteist armastada nii heas kui halvas.
seda imelikum oli tunne, mis mind täna tabas. Sõitsin bussiga Rakverest Tartusse. Seltsiks Anne&Stiil (märtsi nr on lihtsalt must have!). Päike paistis ja hea oli sõita, meenutades laupäevast V. sünnipäeva pidu, mis oli lihtsalt ülilahe (stiilipidu "Pompsid"). Ja siis meenutades sellel samal peol toimunud diskussiooni, et igas naises, kellega mees suhtes on, peab nägema oma tulevaste laste ema.. vastasel juhul pole ka mõtet koos olla.. Ja siis mind tabas arusaamine, et V. ongi esimene mees mu elus, keda ma suudan näha oma laste isana.
Mind tabas selline soe tunne, igatsus ja kannatamatus.. ma ei jõua ära oodata seda aega, kus me V.ga juba koos elaksime.. kui meid ühendaks midagi enamat kui ainult tunded, vaid oleks ka meie ühine kodu... koht, mille oleme ühiselt loonud ja sisutanud..
Tavaliselt ma olen suhetes olnud pigem äraootaval seisukohal.. ei tasu liiga pikaajalisi plaane teha, vaid elada üks päev korraga.. aga V. puhul on asjad teisiti.. Ma olen jõudnud arusaamiseni, et ma tahan olla temaga elu lõpuni ja olen valmis selle nimel ka pingutama.. Ma olen selgeks mõelnud selle, et mul pole vaja taganemisteed,. olen valmis loobuma varuväljapääsust,. Ja selle tulemusena pingutan selle suhte nimel.. sest tean, et alternatiivid ei ole võimalikud.
Ja see teadmine on juba samm edasi ..
