Switch off

Praegu on küll ideaalne sügis ilm. Päike paistab läbi langevate lehtede ja õhus on tunda lähenevat talve. Vist selle pärast mind ajavadki närvi need kudrutavad paarikesed, kes on pargis hõivanud iga viimase kui pingi. Ning häirivad mu sisemist rahu. Nimelt ma olen endale suutnud selgeks teha, kui ebavajalikud-mõttetud on lootused seoses meestega (loe: mehed).

Hetkel ma ei lepi halliga.. olgu asi selge.. kas must või valge. On seda siis palju tahta, et mees otsustaks ära, mida krdit ta tahab.
Ära ütle mulle: “ Mõtleme-vaatame.” Ma ei taha mõelda, vaadata ja kuulda su tobedaid vabandusi, kui kiire sul on!

Kunagi ei saa niii kiire elu olla, et teineteise jaoks poleks aega. Teine asi muidugi, kas tahetakse seda aega leida.

Ma olen viimasel ajal mõelnud, et mulle kuluks ka pigem mingi hea sex-buddy ära (jah, seda ütlen mina).. ilma lootuste ja pettumusteta..

Armastuses pettunud.

Aga siiski tegelikult õnnelik..
Näidake mulle see must siis ära.. ega see minu õnne ei riku. Pigem teeb seda lõputu hall.

“Lootusetult loota sinult keelega paitust, saamatusest saamatult ma vastan kui koer, meeletused karjutud ja algabki vaikus, julgustades teineteist pead minema – Jää.. Olematud karjäärid.. mõeldamatud maneerid mu sees.. “

...Nõelte peal…

Täna sain esimest korda tuimastuse tegemist harjutada.. igemesse, suulakke ja alalõuga. Sain hakkama.. ja enesekindlust juurde :) .. et pole see hambaravindus midagi nii hirmuäratav. Tuleb lihtsalt teada, mida on vaja teha ja siis see ära teha.

Koolis on muidu tore. Eriala valikut pole kahetsenud.. aga eraeluga on küll segased lood. Võibolla minu saatus ongi karjäärile keskenduda, linna parimaks stomatoloogiks saada ja endale villa-bassein-dziip ja kõik selle juurde kuuluv muretseda..
..ja ka 20 aasta pärast oma tüdrukutega kokteili õhtuid pidada :D

Olgu, ega see asi nii hull ka pole.. lihtsalt tü-di-mus.
Hommik on õhtust alati targemad.. siis ma ei ole nii melanhoolne.
Nii et peaks oma postituste kirjutamisaja vist hommikutele tõstma.. enne loenguid.. siis saate aru, et ma pole alati selline lootustu romantik, vaid konservatiivne mõistuse inimene :D

Järgmisest nädalast hakkab meil patsientidega töö.. aitab küll juba plastmassist hammaste puurimisest.. nii et kus on kõik need tuttavad, kes 2,5 aastat tagasi lahkelt lubasid mu esimesed katsejänesed olla.. teie tund on tulnud!
Kahjuks järjekorda mu ukse taga veel ei ole.. nii et kõigil on 2 nädalat aega, et oma vaim valmis panna..
Esimene ametlik patsient võib lisaks praegusele tasuta ravile, ka igavest soodustust saada ;) :D Diil missugune!

KJORPUJS

Meestest..

Meestega on juba nii, et kunagi ei lähe nagu planeeritud. Või pigem on nii suhetega. Juhtub harva, et tunded on täiesti vastastikused.. Tehakse järeleandmisi oma tunnetes, et olla õnnelik.. kuid õnne tavaliselt sellega ei kaasne. Hoopis rahulolematus.
Kuid riskida tasub, sest kui võidad, siis saad õnnelikuks.. ja kui kaotad, siis saad targaks. Ma ei ütleks, et ma liigseid riske olen võtnud.. kõik need mehed mängisid minu elus erinevatel perioodidel olulist rolli.. on olnud ilusaid hetki, lähedust, südamevalu.
Siin on lühike kokkuvõte minu senistest riskidest meeste rindel.

Nr. 1 J. Alguses suur esimene armumine.. vaimustus, liblikad kõhus ja kõik selle juurde kuuluv. Kuu aja pärast kaotasin oma roosad prillid ja avastasin, et ta ei olegi selline poiss nagu ma esmalt arvasin. Esmamulje on petlik! 7 kuud eneseületamist, et J. kokkujääda. Kuid iga asi, mis peab saama läbi, ka saab. Lubaduste, anumiste ja pisarate rohke lahkuminek.
Järeldus: lahenda kohe tekkinud arusaamatused, mitte ära arva, et nad ise lahenevad. Rohkem avameelsust.

Nr 2 A. Nädalake peale Jürist lahku minemist olin omadega jälle sees. See kord siis hoopis teistsugusesse meestüüpi. Häid sõnu leiaks tema kohta palju. Kuid siiiski ei olnud ma esimesest korrast õppinud.. avameelsust.. Õnnelikud 8 kuud, pluss 4 kuud teadmatust, sisemist armukadedust, üksteisest eemaldumist ja lõpuks suutmata enam olukorraga leppida – lahkuminek. Seekord küll mõlemapoolselt. Ilusat suhet on ikka lihtsam lõpetada.. kui pole armusaamatusi, mis vajaksid lahendamist.
Järeldus : kaugsuhe pole minu jaoks. Iga suhe vajab aega, hoolt ja energiat.

Nr 3 M. Teda ei saaks mu püsisuhte meeste hulka lugeda.. kuid siiski oli see kogemus omaette. Pidu, joogine tüdruk ja poiss .. need ei anna lootust suuremateks tunneteks kui ühe õhtu asi.
Järeldus : esimesel kohtumisel ei saa kohe kõike välja käia.

Nr 4 J. Ilus suvi, lahedad peod, telkimised, kämpimised. Suur armastus. Kõik oli tore, aga .. ma ei saanud kunagi teada, mis juhtus sügisel.. et asi nii läks. Tema oli Tartus.. ja ka mina olin.. aga mitte koos. Me olime nagu head sõbrad,. Aga mitte nii head, et oleksime rääkinud meie suhtest kui sellisest.
Et mis me siis oleme.. sõbrad? Armunud? Või lihtsalt voodisõbrad ? nii see jäigi.. mina jäin teadmatusse.. ja J. kadunudks. Vahelduvate paari kuiste intervallidega, kus ta jälle välja ilmus.. ei-tea-kust ning jälle mu pea ja tunded segi lõi. Praeguseks olen ma temast üle saanud.. ma arvan, loodan. Teadmatus on kõige hullem. Parem siis juba konkreetne lõpp.
Järeldus : 1. ära mängi tulega! Kui sa tead, et sul on mehe vastu tunded, aga tema võtab sind kui alati-olemas-voodikaaslane.. siis anna jalgadele valu ja ära tagasi vaata. Sest sellist asja ei juhtu, et mehel avanevad ühel hetkel silmad ja elate õnnelikult koos oma elupäevade lõpuni.
2. oska väikestest vihjetest arusaada, kas mees kardab end siduda. A`la kui sa 7 kuu jooksul pole kordagi tema juures käinud, ega tema lähedasi näinud (v.a. iga reedesed õllesõbrad), siis on asi mäda.

Nr 5. M. Ohjah. Nagu ma ütlesin, ei ole tunded kahjuks alati mõlemapoolsed. 5 kuud M poolset pingutamist, hoolitsust ja seltskonda kandsid siiski vilja. Nii me siis hakkasime käima.. kui nii võib öelda. Arvasin, et ma olen ka väärt ühte tubli, hoolitsevat, ettevõtlikku noormeest. Kuid .. ilma tunneteta ei saa ka suhtest midagi tulla. Nii see läkski.. see kord oli kõik teisiti.. rääkisime omavahel .. kuid isegi rääkimine ei lahenda üksinda probleemi. Nii siis .. lahku läksime kokkuleppega, et ei kaota üksteist silmist ja oleme nn sõbrad edasi. Praeguseks on selgunud, et nii siiski ei läinud. Ei ühenda meid just palju.. peale selle, et me kõrvuti ühiselamutes elame. Kahju.. need 5 esimest kuud olid ilusad. M oli alati olemas oma abi, nõu ja lohutsega.. seljatagune oli turvaline.. ja ei olnud ühtegi õhtut, kus pidin üksinduse pärast nukrustema.
Järeldus : minu puhul ei saa loota, et sõpradest võivad saada armastajad. Kui sa ei tunne sisemist ahvatlust oma sõpra suudelda, siis ei tohiks arvata, et kui te “käima” hakkate, siis see tunne ilmub.

Nr 6 V. Täiskasvanulik (minust siiski 8 a vanem), asjalik, mõistlik, hoolistev.. need omadused köistsid mind tema juures. Kuid just need samad hakkasid ka hiljem närvidele käima. Kas mõistlik või hoopis pessimist? Kas asjalik või hoopis viriseja ? Ma tõesti ei tea, mis juhtus.. aga peale 3 nädalast mitte nägemist olid liblikad mu kõhust ära lennanud ja mõistus kaalus tunnete üle.. Kuigi ma tahan suhet.. siis osa minust kardab end siduda.. ja ma pole valmis (oma 20 eluaasta juures) rääkima lastest ja pesa punumisest. Või noh, võibolla on küsimus ka inimeses, kellega seda teha. Antud juhul polnud tunne õige.. ja siis pole muud tegurid enam olulisedki.
Järeldus : kui juba suhte alguses hakkab mingi asi Temast närvidele käima, siis ei saa loota, et ta end muudab. Samuti vajan siiski rohkem enda sarnast.. mitte liiga metsikut ega liiga kodust, mitte väga domineerijat, kuid samas ka otsustusvõimelist.
Mees peab teadma, mida ta tahab, sest ilma küsimta ei saa midagi.

Nr 7 D. Nonii. Ongi viimane. Arvatavasti Tema “süü” tõttu ma seda sissekannet üldse kirjutangi.
Et miks ei lähe asjad nii, nagu nad võiksid/ peaksid minema.. et miks juhtub nii, et öösel on täielik teineteise mõistmine, kuid päeva valges haarab mind jälle teadmatus ja tunne, et .. midagi läks parandamatult valesti. (?)
Kas ma usaldan inimesi liiga palju.. või vastupidi liiga vähe? Miks ma ei suuda enam tema öiseid sõnu uskuda.. kas ma otsin igast tema sms-st halbu märke.. või need märgid on siin samas mu nina all, aga mina lihtsalt ignoreerin neid, et oma õnnetunnet veel hetkeks pikendada.. enne kui reaalsus mulle näkku paistakse.
Ma ei tea.. ja ma ei julge ka küsida.. kartes kuulda vastust .. või veel hullem.. mitte kuulda ausat vastust, vaid veel häguseid lubadusi jm.
Ma olen omadega nii sees. Ja kõige hullem on, et ma ei suuda hoolimata kõigist neist eelmiste suhete järeldustest oma vigadest õppida.
Sest minus on usk, et kui mingi inimene tundub lihtsalt niii õige, siis ei saa ju teineteisest valesti aru saada ning ei või lihtsalt olla, et Tema suhtub minuses hoopis teisiti, kui mina arvan.

Mingist artiklist lugesin .. ühe budisti sõnade järgi..et lääne inimeste mured tulenevad sellest, et nad söövad ja mõtlevad liiga palju. Kus juures esimene tuleneb teisest.
Aga millegi pärast hetkel see teadmine ei lohuta.

Miks on juhtideks mehed?

See on teada tõde, et juhtivatel kohtadel on enamasti meessoost isikut.
Kuid miks see on nii?
Järgnevad on minu oletused:

• Naiste jaoks on olulisemad inimeste vahelised suhted (selles kahten isegi)
• Puudub ambitsioonikus
• Madal enesehinnang. Esmalt pead ise uskuma, et seda väärt oled.

Ja kõige olulisem ..
• Naised keskenduvad detailidele, mitte lõpp-eesmärgile!

Näiteks elust enesest..
Eile õhtul enne magaminekut ei suutnud lakata mõtlemast sajast pisidetailist, mis mu uues töökohas oluline võib olla.. a`la kas on vaja ise kittel ja vahetusjalanõud võtta, kas ma suudan tööülesandeid täita.

Kuid kui järele mõelda, siis need on nii väiksed probleemid, et nendega ei tasuks oma pead vaevatagi. Edukas-ambitsoonikas töötaja keskendub põhiideele.
“Ma sain selle töö. Seega juba see näitab, et ma olen selles asutuses vajalik.”
Mõjub ju palju eneseusku tõstvamalt?!

Mul on kursusekaaslane, kes praktilise töö ajal suudab alati kõiki närvi ajada, küsides 3 korda ühte ja sama asja üle.
Pole oluline, kas sa hoiad hapet 5 või 7 sekundit,
Pole oluline, millega sa kraabid üleliigse adhesiivi maha,
Pole oluline, kas sa teed kaviteedi 3 või 4 mm sügavuse.
Oluline on, et sa seda teed ja et sa selle valmis saad!

Ma tahan seda öelda, et naised (kaasaarvatud mina) keskendume oma motets valedele ideedele ja sellega õõnestame oma eneseusku..
Liigselt detailidesse süvanedes ei saa sinust parem töötaja, vaid tähenärija.

Samal ajal, kui segaduses olev neiu otsib vastuseid oma kümnele küsimusele, saab kursusevend oma vaistu usaldades töö valmis ja sugugi mitte halvemini, kui seda 2 korda aeglasemalt teinud neiu.

Lõpptulemus on sama, kulunud aeg ja närvikulu aga erinev.

Ma leian end isegi pidevalt muretsemas millegi pärast, mis monda aega hiljem tundub nii tühise probleemina.
Miks ma siis muretsen asjade pärast, kui ma tean, et sellest pole mingit kasu lahenduse saamisel?
Kuid see on see paranoiline muretsemisharjumus. Et kui ma ei muretse, siis läheb asi halvamini. Pole loogikat? Jah, eks ta ole. Pigem ebausk.

Ma arvan, et mehed suunavad oma energia uute ideede genereerimisse ning saavad sellest topelt kasu. Aga naised vaid kulunud närvid.

Egosim on lahendus ..

..ehk minu elu pöördepunkt.

Sellest on vaid nädal möödas, kuid tundub nagu igavik..
Alles eelmisel nädalavahetusel pidutsesin, suitsetasin-jõin ja arvasin, et reede õhtu ilma väljaminekuta pole mõeldav.

Kuid mis liig, see liig. Tavaliselt ma ei anna endale pidude järgseid lubadusi a`la ei joo enam kunagi. Aga see pühapäev oli teistsugune.. tegelikult ma isegi alateadvuses olin valmis ja ootasin seda hetke.. sest sellisest elupõletamisest olin ammu väsinud. Veel oli vaja seda viimast pöördepunkti.

Ja selleks juhtus olema 17. mail, 7. taeva avamine. Sõbranna suvilas soojenduse tegemine, klubitamine .. sellest on mul veel ülevaade. Aga peale seda.. on kõik väga hägune.. kui mitte öelda, et pole midagi. Kus-mida-kellega? Ei tea. Õnneks olin heade sõbrannadega, kes mind saatuse hooleks ei jätnud. Aga hommikul mõistsin, et minu piiride ületamisel on lõpp.

Niisiis, öösel täispeaga välja hüütud lubadus, et M. saab maha jäetud, ootas samuti täitmist. Ega seal muud lahendust olenudki. Oleme nüüd “sõbrad” (luban naerda).. aga noo, ma lihtsalt ei suutnud teda kurvastada, kui ta ütles, et kõige hullem oleks, kui me enam kunagi ei näeks.. Nojah, siis.. kui piirid on paika pandud, siis las olla nii. Ise on rumal, kui loodab midagi enamat.

See on lihtsalt ko-hu-tav, kui memmekas on.. ma molten M.-i. Minu jaoks on mees, see, kellele saan alt-üles vaadata.. julge-tark-osav-(heal juhul ka tugev). Selle pärast ma nüüd kahetsengi, et ma kohe ei jäänud oma sõnadele kindlaks, kui ütlesin, et meie vahel ei tule midagi. Kuid ju siis 6 kuud tegid oma tööd. Sest ma ei tea siiski ühtegi meest, kes kingiks nii palju pehmeid kaisuloomi, täidaks iga su soovi või tooks näpu otsas sulle enda juurest kruusiga morssi ja tarldrikul sooje saiu. Selline käitumine lihtsalt võidab poolehoiu.

Aga olgem ausad, ma ei tea ka ühtegi meessoost isikut, kes suudaks iga mu veidke ironiseeriva nalja peale solvuda nii, et ta tuju on kogu õhtuks paha.. või kuni ma seda tõstnud olen teda nunnutades. Ma tunnen end nagu lapsevanem (hellitatud lapse!). Juhtun ma ootamatult oma plaane muutma, siis on efekt sama. Kõigele lisaks on mulle jäänud mulje, et ta on minu elu elama hakanud.. Ta suhtleb minu õdede ja sõbrannadega tihedamalt kui ma ise. Planeerib nendega igasuguseid üritusi nt jaanipäeva.. millest ma siis kuulen kellegi kolmanda käest, et selline asi on tulemas.
Ta suudab mind jätkuvalt närvi ajada.

Kuhu ma enne jäingi.. seega uue lehekülje keeramine tähendab seda.. et ma molten ENDA soovidele, tervisele, meelelahtusele.. teen seda, mida MINA tahan. Ma ei jaksa enam M.-ga enda käike klapitada ega sõbrannade plaanidega kaasa minna, kuna nad seda tahavad.
• Otsustasin suitsetamise maha jätta (6.päev jookseb), mis on vist kõige suurem väljakutse.
• Hakkasin jooksmas käima (3 korda käidud see nädal, homme 4.)
• Ning jätsin pidutsemisega hüvasti .. vähemalt kuuks ajaks, kui mul eksamid on.

Siiamaani on see tõeline puhkus.. Jooksmine on kõige uuenduslikum minu elustiili juures. Kuid samas, on mul selle nädalaga tekkinud unehäired (öösel pole und, näen haigeid unenägusid ja ärkan öösel üles). Kuigi võiks arvata, et kehalise aktiivsusega kaasneb just hea uni.

• Ja viimane , kui mitte vähe tähtsam muutus. Ma sain oma esimese töö. Hambaarsti assistendina. Kooli kõrvalt mõned päevad kuus.

See on kõige rõõmustavam, kuid samas muretsema panev asjaolu. Kuna ma ei kujuta ette, mis ma seal tegema hakkan. Kuid ülemus oli väga sõbralik ja lahe. Nii et teisipäeval on esimene tööpäev. Ootame hirmuga (loe: põnevusega).

Kõik hea tuleb ikka korraga.. aga ma ei kurda! :)


PS. lisaks kõigele, sain ma asjad J.-ga sirgeks räägitud.. seda küll mitte silmast silma See tähendab, et ühes minu segastest unenägudest ta rääkis seda, mida ma arvan, et ta võiks mõelda.. ja see oli nii pagana tõetruu, et ma peaaegu usun, et ta mõtlebki nii. Parem õudne lõpp , kui lõputa õudus. (isegi kui selleks lõpuks on unenägu, on see siiski parem kui mitte midagi.)

YIxKRAKNan

Ööinimese mõtted..

Kui inimesed magama on läinud..
ja päike on loojunud.. ja oma punased kiired silmapiirilt kokku korjanud..
.. siis algab minu jaoks tõeline aeg.

.. kus mõtted jooksevad ilma barjäärideta,. kus piirid on nihkunud ja inimesed avameelsemad.

Miks muidu räägitakse just pimedas toas oma parima sõbrannaga saladusi? Miks muidu vilistatakse neiule öisel tänaval järgi? Miks muidu suudan ma oma mõtteid paremini sõnastada kell pool 2 öösel ?

Sest siis puuduvad segajad.. rohkem ruumi on tunnetele ja olemisele.. vastupidiselt päevasel ajal, kus me ainult tegutseme.. aga oma sisetundeid nii hästi ei taju.
Pimeduses oleme kõik ühesugused.. oleme osa kõiksusest. Nagu öeldakse , kõik kassid on pimedas hallid..
Kardinad langevad saladuste ees .. kui vaid oskad õigesti küsida.. On mõtteid, mida ei taheta öelda.. kardetakse, et ei leita sobivaid sõnu või ei mõisteta..

On mõtteid ja sõnu.. mis jäid ütlemata..ja igaveseks vaevama, et "mis oleks olnud, kui.."
.. ja tegelikult on need ütlemata sõnad veel hullemad, võrreldes piinlikkustundega, mis on hommikul, kui oled öösel kellelegi tundeid avaldanud või liialt avameelne olnud..

Me oleme tegelikult kõik ühesugused .. tahame hoolitsust, armastust, hellust, lähedust.. sellepärast ongi veider mõelda, et .. miks me peidame ennast kaitsebarjääride taha, kartes rünnakut.. oleme ükskõiksed, asjalikud, emotsioonitud.. selle asemel, et olla teine teise vastu ausad.. ja rääkida nii, nagu me tegelikult tunneme..
Võita on palju enamat, kui kaotada.. sest kaotada pole reaalselt midagi.

Nii et kasutagem ööd targasti..


.

Pole ühtegi tegevust, mida ei saaks homme teha..

Viimasel ajal on mul imelik rahutuse tunne..
ma ei tea, mida ma peaks tegema või kuhu minema.. miski pole õige.
Olen nädalavahetusel sõpradega Rakveres.. siis tunnen, et peaksin Tartus koos Martiniga olema.. kui aga olen Tartus.. siis olen veendunud, et ma oleks pidanud koju minema.
Nii ma siin siis olen: hommikustest loengutest kõrvale viilinud.. pea laiali otsas.. jälle otsustamas, mida ma oma nädalavahetusega teen.
Eelmine nädalavahetus oli super. Ilus ilm, head sõbrannad, Martin, vesipiip, ilus vaade, lihtsalt olemise aeg.

Tegelikult on kõik ju korras.. isegi meeste kohapealt..
J. on radalilt kadunud, seoses Tallinnasse praktikale minemisega.. ja ma olen suhteliselt kindel, et ma olen sellest ennast-kulutavast-suhtest üle saanud.. kuigi kardan, et kui ta ükspäev välja ilmub, siis langeb kõik mulle jälle kaela.
Mõttetud netisuhted naistemeestega ( H. ja K.) on ka ammendunud.. Kui ma oleks sealt midagi enamat lootnud, siis oleks tegu enesepettusega.. sest .. on ikka arusaada küll.. kas sa oled üks ja ainus või üks mitmest.

Ja siis veel Martin.. tema, kes .. võtab mind nii, nagu olen..
Ma ei tea siiani ühtegi meest, kes tahaks nii palju suhetest, seksist jms rääkida.. Tavaliselt on ikka nii.. et rohkem tegutsetakse kui räägitakse.. probleemid peaksid ennast ise lahendama, või mis.
Mida ma oskakski veel tahta.. kui ta tundub niii õige. Aga see, mis on puudu, on need tuhanded liblikad kõhus..
Arvatavasti olen ma selle suhte puhul üle mõelnud.. liiiiga üle mõelnud.. sest alguses ma olin kindel, et sellest ei saa midagi. Ja blokeerisin selle variandi oma mõtetes.. ja nüüd ei saa enam mu tunded mõistuse üle võitu..
või äkki see on vaid lohutus.. ja tegelikult ei hakka Martin mulle kunagi nii väga meeldima..
või ehk ongi õige armastus see soe tunne südames, mitte meeletu kirgede torm.

Nii ma siin siis olen otsustusvõimetuna..
aga nagu ütlevad lõunamaalsed (vastukaaluks põhjamaalaste "ära viska tänaseid täid homse kaela"), et pole ühtegi tegevust, mida ei saaks homme teha..
õnneks pole ka otsustamisega kiiret..

ps ma olen alati arvanud, et minus on lõunamaalase verd :)