Praegu on küll ideaalne sügis ilm. Päike paistab läbi langevate lehtede ja õhus on tunda lähenevat talve. Vist selle pärast mind ajavadki närvi need kudrutavad paarikesed, kes on pargis hõivanud iga viimase kui pingi. Ning häirivad mu sisemist rahu. Nimelt ma olen endale suutnud selgeks teha, kui ebavajalikud-mõttetud on lootused seoses meestega (loe: mehed).
Hetkel ma ei lepi halliga.. olgu asi selge.. kas must või valge. On seda siis palju tahta, et mees otsustaks ära, mida krdit ta tahab.
Ära ütle mulle: “ Mõtleme-vaatame.” Ma ei taha mõelda, vaadata ja kuulda su tobedaid vabandusi, kui kiire sul on!
Kunagi ei saa niii kiire elu olla, et teineteise jaoks poleks aega. Teine asi muidugi, kas tahetakse seda aega leida.
Ma olen viimasel ajal mõelnud, et mulle kuluks ka pigem mingi hea sex-buddy ära (jah, seda ütlen mina).. ilma lootuste ja pettumusteta..
Armastuses pettunud.
Aga siiski tegelikult õnnelik..
Näidake mulle see must siis ära.. ega see minu õnne ei riku. Pigem teeb seda lõputu hall.
“Lootusetult loota sinult keelega paitust, saamatusest saamatult ma vastan kui koer, meeletused karjutud ja algabki vaikus, julgustades teineteist pead minema – Jää.. Olematud karjäärid.. mõeldamatud maneerid mu sees.. “
